Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond) kirjutab, miks vajab Eesti esimene president Konstantin Päts ausammast ja miks peaks praegune president Kersti Kaljulaid selle avamisel kindlasti osalema. 

Artikkel ilmus Postimehes.

Ma ei tea täpselt, mis hetkel jõudis Nõukogude Eestis üles kasvades mu teadvusse arusaam, et Eesti pole vaba. Igatahes umbes neljandas klassis moodustasime paari klassivennaga salaorganisatsiooni.

Olime 11-aastased ja aasta oli 1978. Arvasime, et Eesti vabaks saamiseks tuleb midagi ette võtta. Organisatsioonil oli oma põhikiri, eesmärkideks eestiaegsete raamatute kogumine, lugemine ja teistele edasi andmine, uute liikmete värbamine ja ka relvade hankimine ja valmistumine ülestõusuks. Viimane võib praegu tunduda koomilisena. Organisatsioonil oli ka nimi: PKP ehk President Konstantin Päts.

Kui ma sellest kodus isale õhinal rääkisin, ei öelnud ta, et valet asja ajate või lõpetage ära. Ta soovitas mitte vahele jääda. Vana Tõnissoni leeri mehena ei hakanud ta seletama, et Päts polegi nagu õige nimi ühele vastupanuorganisatsioonile. Vastupidi, nimi oli igati hea.

Ma ei mäleta enam, kuidas me Pätsu nime peale tulime, aga panime selle ise. Ilmselt pidi see olema esimene nimi, mis sellises seoses pähe tuli. Eestimeelsetest kodudest vanemate või vanavanemate vaiksetest juttudest kõrva jäänud, kalalkäikudest vanaonudega meeles või suvistest lakalugemistest sugulaste talus koos pildiga silma ees. Me ei teadnud Pätsust tegelikult suurt midagi, välja arvatud ühte: ta oli vaba Eesti president, meie vanemad pidasid tast lugu ja meie vaenlased panid ta vangi.

Päts kehastas 1978. aastal okupeeritud Eestis koolipoiste jaoks kaotatud riiki ja vabadust ning innustas tegudele selle tagasivõitmise nimel. Võib-olla ei olnud see igas koolis või suguvõsas nii. Aga Päts oli meie, mitme meie-eelse põlvkonna ja küllap mõne järgneva põlvkonna jaoks üks Eesti riigi sümboleist ja üks kesksemaid sümbolkujusid vabadusse tagasi pürgimise teel.

Eesti riikluse taastamisel mängis «Pätsu aja» mälestus ülisuurt rolli. Meil oli tollal omast käest võtta hulgaliselt inimesi, kes olid vabas Eestis üles kasvanud, kellel oli vaba inimese lapsepõlv, vaba inimese kõrgharidus või koguni oma vaba riigi heaks töötamise kogemus. Päts oli kõigi nende jaoks Eesti president, oma vigadega, oma traagikaga, oma saatusega, aga see oli meie saatus ja meie traagika. Ja nüüd oli meile antud võimalus teha heaks seda, mida Pätsul ei olnud enam võimalik.

Mulle on Eesti parlamentaarse poliitika ja vaba ajakirjanduse taastamisest saadik pakkunud huvi restitutsiooni reaalse rakendamise piirid. Eesti riigi identiteet on tänapäeval õigusliku järjepidevuse identiteet. Vabadusvõitluse kõigi oluliste osaliste kokkuleppel, Eesti Kongressi ja ülemnõukogu kuulsa 20. augusti kompromissiga allakirjutatult, ja varasemal ja hilisemal ajal ikka ja jälle läbi vaieldult. Eesti riik on taastatud ja taasehitatud arusaamas, et see on sama riik, mis meilt vägivaldselt rööviti, mis aga õiguses alles jäi ja on nii juriidiliselt kui – mis sama tähtis – moraalselt kestnud katkematult varsti sada aastat. Päts on selle riigi esimene president.

Nii iseseisvusliikumise algaastail kui esimestel aastatel taasvalitud riigikogus kestsid vaidlused järjepidevuse toetajate ja «uue riigi» pooldajate vahel. Vähemasti osa uue riigi idee pooldajaid on teadlikult ja kõik vaikimisi esindanud Moskva raugematut huvi säilitada Eesti riikluse üle mingisugune pretensioon.

«Uue riigi» loojad soovisid veel 1991. aastal sõlmida «uut liidulepingut» NSV Liiduga, mis oleks Eesti riikluse juriidiliselt lõpetanud ja okupatsiooni seadustanud. Järjepidevuse eitamisel oleks kadunud alus nõuda Vene vägede kohest lahkumist, oleks rakendunud kodakondsuse nullvariant, oleks seadustunud vallutaja läbi viidud natsionaliseerimised. Sellise Eesti esimeseks presidendiks oleks loetud ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees.

Päts kui märgiline kuju on olnud sageli nende vaidluste keskmes. Niikaua kui Eesti oli okupeeritud, oli Päts Moskva ja meie kvislingite käsitluses vaenlane. Stalini ajal nägid nad Eesti Vabariigis veel ajutist kontrrevolutsioonilist eksitust, pärast mida nõukogude võim 1940. aastal «taastati». Päts oli sellises käsitluses üks kontrrevolutsiooni ninamehi, pursui ja rahvavaenlane.

Mida kauem püsis Eesti vabaduse taastamise idee ja lääneriikide mittetunnustamispoliitika, seda enam hakati Eesti vabaduse ideed samastama fašismiga. Nõukogudeaegse ametliku käsitluse järgi kehtestas Päts Eestis vapside kui «fašistliku liikumise» likvideerimisel ise kavalalt «fašistliku diktatuuri».

Päts kui fašist kuulus ühe elemendina okupantide suurde narratiivi Eestist kui fašistlikust riigist ja eestlastest või vähemasti kõigist nõukogude okupatsiooniga mitte leppivatest eestlastest kui fašistidest. Absurdse fašismisildiga tundus (ja tundub sageli veel praegugi) olevat kõige lihtsam Eesti iseseisvusnõue läänemaailma silmis kahtlaseks muuta.

Eesti riikluse identiteet vaevab Moskva mõjusfääridega mängijaid jätkuvalt. Pisiillustratsioonina meenutame president Putini 2008. aastal öeldut, et Eesti iseseisvus oli Venemaa ja Saksamaa kokkuleppe tulemus 1918 ja selle kadumine 1940 samuti Venemaa ja Saksamaa kokkuleppe tulemus. Mingit okupatsiooni ei olnud.

Praegu teame omaaegsetest KGB infooperatsioonidest tunduvalt rohkem kui taasiseseisvudes. Paljusid oleme ka omal nahal tunda saanud. N Liidu ajal tegelesid venelased nn aktiivmeetmete kaudu aktiivselt oma välismail asuvate poliitiliste vastaste diskrediteerimisega. Poliitilise vastasega tegelemiseks oli neli faasi: esiteks õpi tundma, siis püüa värvata, kui ei õnnestu, diskrediteeri ja kui see ka ei õnnestu, likvideeri.

Praegu näeb Venemaa ennast taas konkureeriva väärtusruumi (eurasianism, juhtiv demokraatia, õigeusklikud konservatiivsed väärtused) liidrina ja usub, et on «informatsioonilises sõjas läänega». Välja on arendatud ja käibele võetud laiaulatuslik mõjutusoperatsioonide strateegia, osa nn hübriidsõjast, mille eesmärk on nõrgestada «Venemaa vaenlasi» ja konkurente, rünnata konkureerivat väärtusruumi, laiendada oma mõjusfääri.

Venemaa on võtnud praktikas kasutusele nn teadusliku kognitiivse sõja teooria, mille eesmärk on lõhkuda vastase identiteeti ja väärtusruumi. Üks selle meetodeid on «desümboliseerimine». Püütakse kaotada rünnatava ühiskonna sümboleid ja võimaluse korral asendada need uutega. Juba mõnda aega oleme teatava hämminguga jälginud, kuidas venelased sekkuvad USA sisepoliitilistesse protsessidesse ja üritavad kõigutada usku Ameerika suurimatesse sümbolitesse, nagu demokraatlike protsesside usaldatavus, riigi kaitstus, presidendi väärikus.

Olemuselt on see ikka sama vana tšekistide jura: värba, diskrediteeri, likvideeri. Eesti suhtes algasid sellised ründed kohe, kui me taasiseseivusime, ja Putini ajal on need muutunud nii süsteemsemaks kui ka teravmeelsemaks.

Kui Päts kui fašist polnud Moskvale enam kasulik ja Päts kui üks järjepideva riikluse, Tartu rahuga kinnitatud riikluse sümbolkujusid oli Moskval koos Eesti Vabariigi NATOsse püüu ja okupatsiooni meenutamisega ikka jalus, muudeti narratiivi. Pätsust püüti teha värvatu. Tekkis mitmesuguseid uurijaid, kes üsna kahtlasel dokumentaalsel alusel ja ilmselgeid liialdusi kasutades proovisid näidata, et Päts oli tegelikult «kogu aeg» olnud venelaste palgal.

See hakkas juba natuke mõjuma. Eestlastele instinktiivselt omast võimu umbusaldamist ja ligimesest halvima uskumist on ennegi kurjasti kasutatud. Sealt edasi arendati teesi, et tegelikult mõjutas Moskva Pätsu otsuseid, ja viimaks jõuti selleni, et Päts mängiski iseseisvuse teadlikult Moskva kätte. Sisuliselt oli ise koos oma mõttetu Eesti Vabariigiga oma okupeerimises ja ikestamises süüdi.

Suurem osa eesti rahvast ei lasknud ennast ka sellest jampsist eriti segada. Nõnda toodi lagedale veel peenem narratiiv, kus Pätsu poliitilist tegevust hakati hindama 21. sajandi kõige nõudlikumate demokraatianormide järgi. Päts oli nüüd süüdi mitte ehk otseselt Eesti venelastele müümises, küll aga «demokraatia hävitamises», mille ja ainult mille tagajärjel oli Eesti ühiskond 1939. aastal «nii nõrk», et ei suutnud okupantidele vastu hakata. Pealegi polevat ta üldse olnud legitiimne president. Et kui Päts poleks olnud nii kuritahtlikult halb riigijuht, oleks Eesti erinevalt Poolast, Leedust, Lätist ja enam-vähem kogu muust Mandri-Euroopast jäänud okupeerimata.

Ma ei taha üldse rääkida Pätsu poliitiliste otsuste õigsusest. See on tagantjärele igal juhul libe tee. Me ei tea ega saa teada, mida oleks kaasa toonud teistsugused otsused. Läti ja Leedu näited kinnitavad, et okupeerimine oleks toimunud nii või naa, isegi kui 1940. aastal olnuks president Tõnisson või Sirk. Päts, sõltumata 1939. aasta otsustest, oli üks Eesti riigi loomise võtmefiguure, Vabadussõja-aegne peaminister ja esimene president.

Et tema desümboliseerimine ei ole ainult meie tugitoolidemokraatide, uusvapside ja muude moralistide ogar agarus, vaid osa jätkuvast mõjusfääride mängust, näitab mujal toimuv. Peaaegu identsed retseptsiooni muutmise katsed on teinud läbi nii Läti president Ulmanis kui ka Leedu president Smetona. Kõigi kolme kohta on räägitud, et nad võtsid venelastelt raha, olid okupatsioonis ise süüdi ja sisuliselt reetsid oma riigi.

Üks näide Vene narratiiviloomest:

«Balti riigid käituvad nagu lootsikalad. Nad on valmis Euroopa Liiduga kaasa tegema pikki «poliitilisi migratsioone» ja sööma toitu, mis neile Euroopa laualt eraldatakse. Kuid Balti «poliitilistelt loomadelt» on parem mitte loota truudust. Nad on juba ette võtnud pika poliitilise migratsiooniretke Nõukogude Liidu kehal. Nüüd ütlevad Balti poliitikud, et integratsioon NSV Liitu oli illegaalne anneksioon.Nad ei avalda, et enne NSV Liidu osaks saamist koosnes Baltikum poliitiliste kääbuste valitsetud väikestest türanniatest. Kääbused haarasid võimu riigipööretega. Antanas Smetona Leedus, Karlis Ulmanis Lätis, Konstantin Päts Eestis. Isegi kui need mehed kaotasid oma võimu, siis haarati see mitte vähem antidemokraatlike aktsioonidega kui need, mida nad ise kasutasid selle võimu haaramiseks.»

Nii kirjutab MGIMO teadur Vladislav Gulevitš 2016. aastal artiklis, milles püüab väita, et Leedu president Dalia Grybauskaite oli KGB agent.

Sama mees on üks viimastest Ukraina iseseisvuse sümbolkuju Stepan Bandera fašistiks kirjutajatest, viimastest väga pikas Moskva kirjameeste rivis. Alul LKA, hiljem KGB agendiks üritati kirjutada mäletatavasti ka Lennart Merit, Vitautas Landsbergist ja Vaclav Havelit.

Eesti suhtes on sümbolitevastaseid ründeid teada palju. Varasemast ajast on eredamad vast KGB püüe kujutada Relvastatud Võitluse Liitu, omaaegset suurimat metsavendade vastupanuorganisatsiooni, KGB kontrolli all olnud võltsorganisatsioonina ja KGB pikaaegne töö metsavendade kujutamises mõrtsukate, fašistide, allakäinud inimjätistena. Viimasest ajast pälvib tähelepanu nii dokfilmides kui mitmes kirjutises levitatav narratiiv, et «küüditamist poleks saanud läbi viia, kui kohalikud elanikud poleks ise aktiivsed olnud, seda palunud ja korraldanud».

Seesuguse desümboliseerimise järel peaks KGB plaanides saabuma «resümboliseerimise» etapp. Ajaloolistele isikutele ja sündmustele püütakse anda uut tähendust. Nii peaks siis Pätsu ajast kujuteldavasti loodama eestlaste iseseisvusvõimetuse sümbol. Samuti saab sellest hea «Eesti poliitilise eliidi läbini roiskumise sümboli». «Olid enne sellised, ise oma okupeerimises süüdi, on nüüd samasugused, kasutavad Kadrioru krediitkaarti.»

Sellised meemid on suunatud ühele kindlale eesmärgile. Muuta avalik arvamus apaatseks, panna inimesed oma väärtusruumis kahtlema, murendada usk riigi toimimisse, veenda meid, et «poliitiline eliit» on alati olnud ja on ka nüüd läbini mäda. Et 1940. aastal olime sama hästi kui ise enda okupeerijad ja et uus võim ei olnud ehk parem, aga kindlasti mitte ka halvem kui vana. Sellise tegevuse eesmärk on sugereerida tänapäeva koolipoistele, et Eesti justkui ei olegi vaba, vähemasti mitte vaba oma otsuste langetamises. Nagu ütleb venelaste teooria: muuta rahvas elanikkonnaks.

Eesti on vaatamata armsate rahvuskaaslaste kurvastavalt sagedasele kitsarinnalisusele, poliitikute ärategemislustile ja ajakirjanduse pealiskaudsele õelusele siiski selliste rünnete suhtes üsna resistentne olnud. Enesealalhoiuinstinkt ei ole veel päriselt kadunud. Haridus on veel hinnas.

President Pätsu muttatampimisega on aga nii palju vaeva nähtud, et siin võib näha esimesi murenemise märke. Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees kirjutab, et «autokraatne valitseja ei sobi Eesti sümboliks». Ja räägib Pätsu Tahkuranna monumendi puhul tõsise näoga «tollases maailmapraktikas haruldasest isikukultuslikust eneseupitamisest». Seda siis Stalini, Hitleri, Mussolini, Franco, Salazari, Horthy ja Pilsudski ajast. Ma ei hakka rääkima katsetest kasutada Pätsupoliitilisi otsuseid tänapäeva päevapoliitiliste vaidluste poolt- või vastuargumentidena. See on liiga kergatslik, et isegi desümboliseerimises erilist rolli mängida. Hoopis murettekitavam.

Praegune president, alles viies meie presidentide rivis, on öelnud, et tema Pätsumälestusmärgi avamisele ei läheks. Miks? Usutavasti, kuna Päts polnud piisavalt «demokraatlik». See oleks ju sama, kui Obama keeldunuks minema George Washingtoni mälestusmärgi avamisele, sest Washington pidas orje. Muide, Pätsujuhtimisel said Eesti naised Euroopa riikide esireas valimisõiguse, ammu enne Prantsuse, Itaalia, Kreeka või Šveitsi naisi.

Konstantin Päts oli meie president ja on seda ka praegu. Seni kõigist presidentidest kõige rohkem Eesti riiklust kujundanud ja Eesti riiklust mõjutanud. Eesti Vabariigi president väärib igal juhul mälestusmärki. Eriti kui teda tahetakse selle püstitamise ettepaneku tegemisel nõnda agaralt maatasa teha. Muidugi tuleb tema tegevust uurida, vigadest õppida, asjadest ausalt rääkida.

Aga Eesti kodaniku kohus on oma riigi institutsiooni kaitsta. Sest see on suurem kui lihtsalt üks surelik mees. Kohe, kui Pätsust jagu saadaks, võetaks ette järgmised. Kui järele mõelda, on juba võetud. Ja niiviisi oleme me üsna ruttu seal, kuhu meie vastased meid paigutavad. Me ju ei taha, et meie pojad peaksid hakkama koolis moodustama vastupanuorganisatsiooni nimega President Kersti Kaljulaid.