Vastukaja Maarja Vaino artiklile «Presidendi sõna» (PM 24.01).

Lugupeetud kolumnist ja kultuuriloolane peaks siiski vaatama asja laiemalt kui ainult president-president telge. Eesti omariiklus loodi ja hoiti paljude inimeste ühises töös, hooles ja kannatustes. Kuhu nemad jäävad? Miks ainult Päts? Valides ühe, jäävad ju kõik teised kõrvale.

Pealegi. Pätsul on juba üks monument, Tahkurannas, mida ta ise avamas käis… Kaitseseisukord, riigikogu tasalülitamine, autokraatia, rahva nimetamine haigeks ja hääletu alistumine on faktid, milles oli võtmeroll just Pätsil.

Ja nüüd siis Pätsi monument riigikogu kõrvale…?!

RAIT MARUSTE

Aga kas keegi kavatseb ausambale kirjutada, et see on pühendatud mehele, kes üksinda, oma kahe valge käekesega rajas Eesti riigi ja lüpsis kõik Eesti lehmad? Kuid nii ei saakski ühelegi poliitikule eraldi ausammast püstitada, keegi ei tegutsenud ju üksi. Üsna mage demagoogia. Miks meil on ausammas Jaan Tõnissonile? Kas siis tema üksinda tegi (seda-ja-seda; näiteks Postimeest – tingimata vaja ausammast kogu Postimehe töökale kollektiivile! -jne)? Uurige vahelduseks omaaegseid fotosid: miskipärast on Päts reeglina esireas keskel…

LAURI VAHTRE

Miks on vaja monumenti demokraatia hävitajale Eestis?

TAAVI REBANE

Üks on ilmselt siililegi selge: on elementaarne, et vabariigi president ja iga kodanik suhtub austusega iseseisva Eesti riigi rajajatesse, selle kaitseks Vabadussõja välja kuulutanutesse, Vabadussõjas võidelnutesse, iseseisva Eesti riigi juhtidesse, Eesti iseseisvusesse.

Iga inimene, isegi Kersti Kaljulaid, on ekslik. Loomulikult tuleb kriitiliselt suhtuda tehtud ekslikesse sammudesse. Kuid see ei tähenda, et me peaksime sopaga üle kallama või maha kiskuma neid, kes oma tegevuse pühendasid Eestile.

Ühtviisi austust väärivad ka meie presidendid selle eest, mida nad on teinud Eesti heaks. Väiklusesse ja üksteise süüdistamisse langemine on viimane, mida tegema peaksime. Saagem vaimult suureks!

JAANUS BETLEM