President Kersti Kaljulaid ei peaks eirama oma eelkäijaid ja mälestusmärke neile, kirjutab Postimehes kolumnist Maarja Vaino.

Presidendi institutsioon ei ole Eestis just pikaaegne. Esimene president vannutati ametisse 1938. aastal ja kokku on meie riigil olnud neli presidenti, praegu on ametis viies. Seetõttu on mõneti arusaadav, kui presidendis ei nähta institutsiooni, vaid tavalist kõrget riigiametnikku. Paraku – meeldib see või mitte – on president ennekõike just institutsioon. Ta kehastab tervet riiki n-ö metatasandil. Ja riik, millel pole niisugust kõrgemat tasandit, ei olegi õieti riik.

Kui president Kersti Kaljulaid ametisse astus, ütles ta, et püüab olla kogu rahva president – see mõjus pärast president Ilvese rahvahurjutusi üsna kosutavalt. Samuti võitis ta südameid oma lihtsusega: elab oma kodus edasi, käib diskol ja uisutamas. Cool.

Ometi on praeguseks kujunenud olukord, kus peale mitme teise rahvast lõhestava teema on just president andnud hoogu veel kahele tugevat vastandust tekitavale teemale. Need on kiriku tähendus ja roll meie kultuuris ning president Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamine.

On tõesti kahju, et aastal, mil tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva, on kõige häälekamad need, kellele ristiretked on kui eilne päev ning viha hinges ikka veel värske. Ja mitte need, kes näevad ja tunnustavad kiriku ja eriti reformatsiooni rolli eestlaste haridus- ja kultuuriloos, mis kokkuvõttes on võimaldanud jõuda omariikluseni.

Riigipea ülesanne on leida diplomaatilisi lahendusi ka ebamugavates situatsioonides. Oma avaldustega kiriku kohta lõi president aga olukorra, mis küttis tuliseid vaidlusi ja vastasseise sellesama rahva hulgas, keda ta jutu järgi ühendada – või ühtsena esindada – soovis.

Presidendi «kirikudraama» võiks siiski kirjutada kogenematuse arvele uues ametis. Äsja Sakalas ilmunud intervjuus välja öeldud arvamus, et tema, st president Kaljulaid, ei läheks president Pätsi ausamba avamisele, mõjub aga tehtud vea kordamisena. Pätsi monumendi püstitamise ümber on samuti vastakad arvamused. President valas nüüd vaidlustele õli tulle. See ei mõju ülearu vastutustundliku ja enda positsiooni teadvustava käitumisena.

Kahju küll, aga kui ametisse vannutamisel võrreldi Kersti Kaljulaidi Kõrboja Annaga, siis mulle meenutab ta üha enam printsess Hernetera, kellele ei sobi kord üks, siis jälle teine asi. Naisena ei näe ma tõesti meelsasti, et president kinnistab oma käitumisega pirtsaka tüdruku stereotüüpi. Seepärast loodan südamest, et Kersti Kaljulaidil on häid nõunikke, kelle abil ta õpib ära keeruliste olukordade diplomaatilise lahendamise.

Sest kuulda ühe Eesti presidendi suust, et ta ei lähe teise Eesti presidendi mälestusmärgi avamisele, on ikkagi omajagu skandaalne. Institutsionaalsel tasandil mõjub see ajaloo eitamisena. Siin ei ole midagi tegemist isikliku arvamusega, vaid ametist tulenevate kohustustega, mida ei valita nagu letist toitu.

Eriti paradoksaalne, et see väljaütlemine ilmus samal päeval, mil pühitseti ametisse USA 45. president. Hoolimata üliteravatest vastuoludest, läksid inaugureerimisele nii endine president Obama kui ka Trumpi vastaskandidaat Hillary Clinton. See polnud niivõrd Trumpi kui oma riigi traditsioonide austamine ning järjepidevuse hoidmine. Isiklik arvamus teise presidendi kohta ei puutu siin asjasse.

Euroopat näinud naisena teab president kindlasti, et Euroopa on täis endisaegsete valitsejate monumente, keda austatakse sellest hoolimata, et nad ei ole olnud just eeskujulikud demokraadid. Ometi hoolitsetakse nende mälestuse hoidmise eest. Rahvad ja riigid tunnevad ja austavad oma ajalugu. Ajaloolistele tegelastele ei anta lõplikke hinnanguid tänapäevastest arusaamistest lähtuvalt. (Ka tänapäevased arusaamad ei ole muide midagi igavest.

Mõistagi tegeldakse igal ajastul ajaloo tõlgendamisega ning analüüsitakse ajaloolisi fakte uute teadmiste/tehnoloogiate jne valguses. Ent ajaloo mahavaikimise või ümberkirjutamisega konkreetsest ajast või ideoloogiast lähtuvalt on tegelnud ennekõike totalitaarsed režiimid.)

Mis puudutab Eesti kunagiste riigijuhtide monumente, siis sellest vaatenurgast ei olekski meie riigil ja rahval nagu ajalugu. Seisukoht, mis meeldib muidugi kõigile neile, kes tahaksid näha Eestit riigina, mis loodi esimest korda 1991. aastal. Ainus riigijuhi mälestusmärk Tallinna avalikus ruumis on pühendatud Boriss Jeltsinile, kes teatavasti oli Vene president.

Mis veel ajaloo seisukohast silma torkab? Vanalinn on saksa hansalinn, Kadriorg on vene tsaaride puhkeala, kesklinn on moodsate, anonüümsete (ja rahvusvaheliste) kõrghoonete päralt. Ehk oleks lõpuks aeg hakata pealinna avalikku ruumi tooma ka oma riigi ajalugu? Praegu kõneleb sellest kesklinnas ainult Vabadussõja võidusammas ja seegi sai püsti suurte tülide saatel.

Me ei saa oodata, et ka teised meie riiki, kultuuri ja ajalugu tõsiselt võtaksid, kui me ise seda ei tee. Kui Maurust parafraseerida: kes peaks veel eestlast armastama, kui eestlane ise ennast ei armasta? Andekad monumentaalsed lahendused annaksid linnapildile juurde ka head aurat.

Päts on Eesti vabariigi esimene president. Presidentide järjepidevus on üks osa riigi metatasandist ja järjepidevusest. Selliste tasandite tühiseks pidamine õõnestab riiklikku identiteeti.

Hõiskamine «juhuu, presidendil on oma arvamus» on kahtlaselt sarnane lapsiku ärapanemise rõõmuga. Aga riigipea ülesanne on rahvast ühendada – mujalgi kui jõulukaardil.