Johan Laidoneri seltsi juhatuse esimehe Trivimi Velliste ettepanek püstitada Toompeale Kuberneri aeda ausammas president Konstantin Pätsile on põhjustanud eriarvamusi rahva, samuti ajaloolaste hulgas. Leidub neid, kes väidavad, et president Pätsi negatiivsed teod kaaluvad üles tema riigimeheliku tegevuse Eesti riigi rajamisel. Võib arvata, et eitava hinnangu andjatel jääb puudu teadmistest president Pätsi panusest Eesti loomisel.

1901. aasta lõpul hakkas Tallinnas ilmuma ajaleht Teataja. Selle väljaandja oli Konstantin Päts, teda abistasid kirjanikud Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare, kes hiljem etendasid Eesti elus silmapaistvat rolli. Selle ajalehe ilmumine mõjus värske tuulepuhanguna tolleaegses kopitanud õhkkonnas. 1904. aasta linnavolikogu valimistel saavutas eesti-vene blokk ülekaaluka võidu ja 60 saadikukohast saadi 48. Tallinna eeskujul käitusid varsti muudki Eesti linnad. 1905. aastal valiti Päts Tallinna abilinnapeaks, kes juhtis samal ajal linnavolikogu.

See Pätsi rahvuslik võitlus ei jäänud Vene ametivõimudele muidugi märkamata ja kui 1905. aasta lõpul algas Venemaal revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine, andis kindralkuberner käsu Päts arreteerida. Kuid Pätsil õnnestus oodatava sõjakohtu eest põgeneda ja ta mõisteti surma tagaselja.

Kui olukord paranes, tuli Päts tagasi Tallinna, kus talle määrati aastaks kindlusvangistus, mille ta Peterburi Krestõ vanglas ära istus.

1917. aastal, kui tsaarivõim Venemaal lõplikult kokku varises, sai Pätsile selgeks, et on saabunud aeg, kus tuleb kiiresti tegutseda ja kasutada kõiki võimalusi, et rebida Eesti Venemaa küljest lahti. Ta kutsus Tallinna kokku kõigi Eesti seltside esindajad, kes moodustasid Eesti liidu, mis võttis endale rahvaesinduse loomiseni eesti rahva huvide kaitsmise Venemaa keskvalitsuse ees.

Seejärel töötas Päts välja maaomavalitsuste korraldamise seaduse eelnõu, mille Vene valitsus 1917. aastal kinnitas. See oli esimene suur võit, sest selle seadusega loodi ajutine maanõukogu (maapäev), millel oli Eesti iseseisvuse saavutamisel väga suur osa.

Sama aasta juunis kutsus Päts kokku Eesti rahvuskongressi, kus määrati kindlaks Eesti poliitilised sihtjooned ja rahvusliku võitluse taktika.

19. veebruaril 1918 tuli salaja kokku enamlaste laiali saadetud maapäeva vanematekogu, kes valis kolmeliikmelise päästekomitee koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 23. veebruaril, vaid kaks päeva enne Saksa vägede jõudmist Tallinna, kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik. Saksa okupatsioonivõimud vangistasid Pätsi ja saatsid ta Kuramaale Friedrichhofi laagrisse ja hiljem Poola. Vangilaagrist pääses Päts 1918. aastal Saksamaal alanud revolutsiooni ja Baltimaades Saksa okupatsiooni kokkuvarisemise tõttu.

Vabadussõja ajal oli Päts 1918. aasta novembrist 1919. aasta maini pea- ja sõjaminister. Eriti edukas oli sõjajärgse valitsuse tegevus 1921. aasta jaanuarist 1922. aasta oktoobrini. Päts viis riigi rahuaja rööbastele. Pärast mitut valitsusevahetust asus Päts 1933. aasta oktoobris jälle riiki juhtima.

12. märtsil 1934 kuulutas riigivanem Päts välja üleriigilise kaitseseisukorra, mille nõukogude propaganda nimetas hiljem vaikivaks ajastuks. 2. oktoobril 1934 katkestas riigivanem Päts riigikogu 5. istungjärgu ja selle koosseisu rohkem kokku ei kutsutud. Riiki juhtisid Päts, kindral Laidoner ja Kaarel Eenpalu.

1938. aasta 1. jaanuaril jõustus Eesti kolmas põhiseadus, mis kehtestas seni riigijuhi kohustes olnud ühitatud peaministri ja riigihoidja ametikohale Eesti Vabariigi presidendi. 24. aprillil 1938 valis valimiskogu, kuhu kuulus 240 liiget, 219 poolthäälega Konstantin Pätsi Eesti Vabariigi presidendiks.

Nüüd on president Pätsi süüdistatud, et ta nõustus 1939. aastal Nõukogude Liiduga baaside lepingut sõlmima ega hakanud Venemaa nõudmistele vastu. NSV Liiduga vastastikuse abistamise lepingu sõlmimise otsust ei teinud president Päts ainuisikuliselt. 1. oktoobril 1939 toimus Toompea lossis riigivolikogu saalis välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine istung, millest võttis osa 21 riigivolikogu ja riiginõukogu liiget. Koosoleku päevakorras oli vaid üks punkt: Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ratifitseerimine. Leping otsustati esitada presidendile ratifitseerimiseks. Selle otsusega kaotati Eesti Vabariik, kuid päästeti eesti rahvas, keda vastuhaku korral tabanuks krimmitatarlaste saatus. Võib kindlalt öelda, et Konstantin Päts oli isiksus, kelle riigile ja rahvale tehtu väärib ausammast.

Vaino Kallas, vabadusvõitleja

Artikkel on avaldatud Pärnu Postimehes